Vaesuse vähendamine avatud piiridega

Kuigi ma pooldan avatud piire juba ainuüksi maailmavaatelistel kaalutlustel, sattusin üks hetk lugema huvitavaid majanduslikke argumente rändetakistuste vähendamiseks. Kirjutasin seejärel üles mõned majanduslikud seisukohad avatud piiride toeks. Ühtegi omapärast ideed mul ei ole, aga mõned argumendid võivad olla sellised, mida sõprade või perekonnaga diskuteerides ei pruugi kuulda. Olen vältinud kriminaalsusest ja kultuurist kirjutamist, sest neid külgi on palju käsitletud. Püüan argumenteerida suurema avatuse poolt, kuid ma ei tea, millisel tasemel avatus oleks optimaalne.

Enamus artiklist on kokkuvõte Michael Clemensi, Claudio Montenegro ja Lant Pritchetti Maailmapangale kirjutatud analüüsist [1]. Natuke õppisin openborders.info veebilehelt ja Center for Global Development raportitest.

Millist kasu saavad lähteriigi inimesed migratsioonist?

Mingi piirini on sissetulek tugevalt seotud meie heaoluga. Kui palju oleks võimalik sissetuleku kasvu oodata teise riiki tööle asudes? Üks võimalus selle uurimiseks oleks võrrelda samas riigis sündinud inimesi, kes töötavad välismaal ning sünniriigis.

Kui me vaataksime vaid keskmist sissetulekut lähteriigis ja sihtriigis, siis võib erinevus olla suurem kui tegelik kasu, mida saaks keskmine rändaja oodata. Inimese sissetulek sõltub tugevalt näiteks tema soost, vanusest ja haridustasemest. On võimalik, et poliitiliste takistuste tingimustes võtavad rände ette pigem haritumad inimesed, kes teenivad ka lähteriigis keskmisest enam. Kuidas saaksime sellega arvestada?

Uurime nüüd pikemalt Clemens jt raportit, milles on püütud analüüsida erinevate riikide palgataseme erinevust inimese taustateguritega arvestades [1]. Nad kasutavad 43 riigi andmeid, kus lisaks palgale on teada inimese vanus; haridustee pikkus; riik, kus omandati haridus, ja paiknemine linnas või maal. Omavahel võrreldakse inimesi, kelle taust on samasugune, kuid kellest üks töötab sihtriigis (USAs) ja teine lähteriigis. Sissetulekute ostujõud on võrdsustatud (ostujõu pariteet).

Järgnevas tabelis on analüüsi tulemuste väljavõte. Iga lahter näitab mitu korda rohkem teenib USA-sse kolinud inimene vaadeldavalt identsest sünniriigi kodanikust. Vaadeldavalt identne tähendab selles artiklis edaspidi, et isikute taustaandmed ühtivad, kuid nad võivad erineda mingite tunnuste poolest, mida andmestikus mõõdetud pole. Analüüsi tabelist olen välja võtnud esimesed ja viimased viis rida. Kogu tabel on raporti leheküljel 14.

Esimeses veerus pole kasutatud taustatunnuseid. Võrreldakse suvalisi USA-s töötavaid inimesi teises riigis töötavate inimestega. Teises veerus on suhtes jagatavaks inimese palk, kes töötab USA-s, kuid on sündinud mujal ja pärast 20. eluaastat USA-sse kolinud. Teise veeru mudelis on kasutatud taustatunnuseid. Seega näitab teine veerg mitu korda erineb vaadeldavalt identsete inimeste sissetulek kahel pool USA piiri.

Kordajate mediaan on 4.1. Keskeltläbi tõuseks inimese sissetulek USA-sse kolimisel umbes neli korda. Kui tabeli eesotsa riigid välja jätta, siis on esimese ja teise veeru võrdlusest näha, et taustatunnused langetavad seda kordajat nagu oli oodata.

Need kordajad on äärmiselt kõrged. Tohutuid vahesid illustreerib kolmas veerg, kus on võrreldud välismaal sündinud ja haritud 35-aastast USA linnas töötavat meest, kellel on vaid põhiharidus, 35-aastase lähteriigis sündinud ja lähteriigi linnas töötava mehega, kellel on neli aastat kõrgharidust. Näiteks India puhul teenib põhiharidusega USA-sse kolinud mees kolm korda rohkem kui kõrgharidusega Indias töötav mees.

Aga meil pole ju kõiki taustaandmeid rändajate kohta?

Analüüsis esineb klassikaline vaatlusandmetest tingitud probleem. Me ei tea kõiki sissetulekut mõjutavaid tegureid ja kui teakski, siis puuduvad meil nende kohta andmed. Seega ei saa välistada, et me võrdleme erinevaid inimesi. USA-sse kolinud on võib-olla lähteriiki jäänutest töökamad või ettevõtlikumad ning teeniksid ka lähteriigis endaga võrreldavatest töötajatest rohkem. Kui palju võiks erineda tegelikult identsete inimeste palgakordaja vaadeldavalt identsete palgakordajast? Analüüsi autorid järeldasid, et sellel hetkel puudusid head tõendid küsimusele vastamiseks, aga nad tegid kokkuvõtte tõenditest, mis võivad meile selles osas aimdust anda.

Üks viis selle analüüsimiseks oleks vaadelda migreerunud inimeste sissetulekut kodus. Kui nad oleksid lähteriigis edasi töötanud, kas nad oleksid teeninud keskmisest enam? Projektide The Mexican Migration Project ja Latin American Migration Project raames koguti USA-sse migreerunud mehhiklaste ja ladina-ameeriklaste palgaandmeid. Sealjuures on teada ka nende viimane sissetulek lähteriigis. Autorid hindasid, kui palju langeb palgaerinevuse kordaja, kui arvestada rändaja palgataset lähteriigis. Kordajad langesid 0.96 (Guatemala) kuni 1.45 korda (Peruu). Ehk siis Guatemala puhul läks palgaerinevuse kordaja natuke suuremaks (3.08 peale) ja Peruu puhul madalamaks (2.61 peale).

Lisaks indiviidipõhisele analüüsile võime uurida makroökonoomikat. On uuritud, kuidas jaotub riigis keskmise inimese tootlikkus füüsilise kapitali, inimkapitali ja riigipõhise tootlikkuse vahel [2]. Leiti, et inimkapitaliga arvestamine vähendab riikide tootlikkuse erinevust 1.25 korda, mis on päris lähedal indiviidipõhiste analüüside tulemustele. Sarnasus on muljetavaldav, sest kuigi andmed ja analüüsimeetod erinevad, on tulemused kooskõlas.

Clemens jt artiklis on käsitletud veel mitmeid analüüse, kuid need kõik viitavad, et inimese “nähtamatute” omaduste mõju palgaerinevuse kordajale on alla kahe ja tõenäoliselt vahemikus 1 - 1.3. Kuigi meil on raske kindlaks teha, kui palju täpselt mõjutab lahkujate eripära riikidevahelist palkade erinevust, on see mõju nende tõendite põhjal pigem väike. Ka kõige kõrgemate hinnangute puhul jääb kehtima seaduspära: lihtsalt USA-sse tööle asudes tõuseb inimese sissetulek sõltumata tema omadustest.

Millist kasu saab majandus avatud piiridest?

Majandusteadlased on loonud maailma majanduse mudeleid, millega uuritakse erinevate kaubandus- ja finantstõkete kaotamise mõju majandusele. Järgnevas tabelis on kokkuvõte erinevate tõkete mõjudest [3]. Ühik on protsent maailma SKP-st.

Nagu näeme on mudelites suur ebakooskõla. Tulemused sõltuvad paljudest eeldustest. Näiteks asukoha ja tootlikkuse seosest ning sellest kui realistlik üldse oleks suurem rahvaste liikumine. Aga näeme, et ka kõige konservatiivsema hinnangu põhjal tõuseks maailma SKP piire avades 67%. See on suurusjärk kõrgem kui ükskõik milline muu vabat turgu toetav muudatus.

Kas immigrandid on sihtriigi majandusele koormaks?

Sisserännanud võivad esialgu tuua kaasa väikese palkade languse ning suurenenud kulutused, kuid võimaldades sisserännanutel töötada, on nad pikas perspektiivis sihtriigi majandusele ja kodanikele kasulikud.

Kui katastroofiliselt mõjub järsk suur ränne sihtriigile? 1980. aastal Kuuba majanduse langedes lubas riik inimestel Kuubast lahkuda. Selle tagajärjel tekkis nähtus nimega Mariel boatlift, mille raames aitasid USA-s elavad kuubalased aasta jooksul USA-sse emigreeruda 125 000 inimesel. Aasta lõpus hakati migratsiooni takistama. Hilisemad analüüsid on leidnud, et Mariel boatlift’il polnud mitte-Kuuba päritolu kohalike palkadele ega tööhõivele negatiivset mõju [4].

USA on ka pikaajalise rände seisukohalt huvitav näide. 20. sajandil oli USA-s pidevalt positiivne net migration ehk riiki sisenes rohkem inimesi kui lahkus (näha parempoolsel joonisel [5]). Kuigi USA-sse tuli väga palju inimesi, tõusis USA SKP pidevalt (näha vasakul joonisel 2012. aasta dollarites [6]) ja USA on jätkuvalt maailma liider nii majanduses, teaduses kui tehnoloogias. Mingit ühiskonna krahhi pole pideva migratsiooni tõttu juhtunud.

Millist kasu saab sihtriik migratsioonist?

Migratsioon võib mõjuda positiivselt ka sihtriigile. Kui sisserännanutel on ligipääs tööturule, kaupadele ja teenustele, siis suurendab nende tarbimine toodete ja teenuste nõudlust, nendelt laekub makse ning osalemine tööturul võib aidata vähendada tööjõupuudust. Pakkudes vähest ekspertiisi nõudvatel töödel kohalikele konkurentsi asuvad sageli kohalikud kõrgemini tasustatavatele töödele.

Aastal 1995 liikus palju Jugoslaavia põgenikke Taani. Kuigi esialgu langes madala ekspertiisiga töökohtade palk, siis aja jooksul liikusid kohalikud, keda see puudutas, kõrgemini tasustatud töödele ning teenisid 2008. aastal keskeltläbi 3% rohkem [7]. Mariel boatlift’i ajal USA-sse rännanud kuubalased tõstsid toodete jaemüüki ja seeläbi ettevõtete tulu [7]. Kui tuua veidi värskem näide, siis Süüria põgenikud lõid Türgis vahemikus 2011-2017 kokku 6033 ettevõtet ning pakkusid tööd kokku 56 710 inimesele [7].

Sisserännanutele töötamise ning ettevõtluse lubamine võib aidata põgenike majutamise olukorras vähendada kulutusi. Asutades ettevõtteid palkavad põgenikud tõenäolisemalt teisi põgenikke, mis võimaldab neil olla iseseisev ning majanduslikult aktiivne.

Rändetakistused võrdluses teiste palgadiskriminatsioonidega

Näiteks USAs on vaadeldavalt identsete omadustega mehe sissetulek naise omast 1.3 korda kõrgem [1]. Clemens jt analüüsis käsitletud riikides oli selle kordaja mediaan 1.4. Soo alusel palgataseme määramist me aksepteeritavaks ei pea. Kas sünnikohast tingitud neljakordne palgaerinevus on põhjendatud?

Mitmetes riikides on võrreldud vähemusrahvuste palgataset üldpopulatsiooniga. Näiteks on uuritud USA mustahanaliste; madalates kastides indialaste; Malaisia, Boliivia ja Tansaania põliselanike palgataset. Kõikidel juhtudel on diskrimineeritud grupi palgatase 1.1 - 1.9 korda madalam [1]. Soo või rassi põhjal diskrimineerimine jääb selgelt alla piiridest tingitud palgaerinevusele.

Microcredit on väikeste laenude andmine vaestele, kellel puudub näiteks tagatis või püsiv töökoht. Microcredit laenude andmist peetakse üheks viisiks vaesuse vastu võitlemisel. Näiteks on leitud, et Bangladeshi naistele antud laenud tõstavad sissetulekut vaid 1.14 korda [1]. Indoneesias põhjustasid 90ndatel läbiviidud sweatshop’ide vastased kampaaniad 1.20 kuni 1.25-kordse sissetuleku tõusu [1]. Minceri mudel hindab palgataset sõltuvalt haridusaastate arvust ja tööstaažist. Clemens jt analüüsis käsitletud riikides on tüüpiline Minceri mudeli hariduse koefitsent 1.20 [1]. Mitte ükski teadaolev vaesuse vähendamise viis ei küündi piiridest tingitud palgaerinevuse mõjuni.

Mida saan mina teha vaesuse vähendamiseks?

Kuigi ühegi heategevuse mõju ei pürgi piiride avamise efektini, on siiski olemas mõjusaid heategevusi, kes tegelevad vaesuse vähendamisega.

Vahest võime tunda, et eestlased pole positsioonis kellegi aitamiseks vaid pigem vajaksime ise abi. Tegelikult elame keskmise Maa asukaga võrreldes päris hästi. Organisatsioon Giving What We Can on teinud kalkulaatori, mis võimaldab meil arvutada enda sissetuleku positsiooni kõigi maailma inimeste sissetulekute jaotuses. 2018 IV kvartali Eesti keskmise palgaga (bruto 1310€) inimene on maailma 7.5% jõukama seas. Paljudel meist on võimalik aeg-ajalt natuke aidata neid, kellel on meist vähem vedanud.

Efektiivne altruism on liikumine, mis püüab leida kuluefektiivseid viise inimeste aitamiseks. Üks efektiivse altruismi organisatsioon GiveWell on koostanud nimekirja organisatsioonidest, kes lahendavad arengut takistavaid probleeme.

Enamus soovitatud organisatsioone tegeleb tervishoiuprobleemidega, näiteks malaariaga. Putukamürgiga kaetud malaariavõrgud maksavad $2-3 ning kaitsevad inimest malaaria eest mitu aastat. Tervishoiu rahastamine on tõhus, sest inimene, kes pääseb malaariast, saab omandada haridust ning olla ettevõtlik. Oma laste tervise eest saab ta tulevikus võib-olla ise vastutada ning töötades panustab ta oma kogukonna majanduslikku arengusse. Seega võib sinu ostetud putukavõrk omada positiivset mõju päris pikalt.

Üks alternatiivne lähenemine on inimestele raha andmine, millega tegeleb organisatsioon GiveDirectly. Mõnikord öeldakse, et otse raha annetamine pole otstarbekas, sest inimene võib selle ebavajalikule kulutada. Raha on aga väga paindlik, sest sellega saab lahendada erinevaid probleeme. Ühtedel on tarvis rohkem kulutada tervishoiule, teistel haridusele ja kolmandatel võib-olla maja remondile. Kui me jagame inimestele ühte ressurssi (toit või riided), siis jäävad osad abita ning osad saavad abi, mida neil tarvis pole. GiveDirectly veebilehel on võimalik lugeda, kuidas inimesed saadud raha kasutavad. Annetusi kasutatakse näiteks koolitasude ja -riiete jaoks. Reaalsuses kulutatakse raha probleemide lahendamiseks, mitte alkoholile või tubakale.

Clemens jt analüüs on kirjutatud töötades organisatsioonis Center for Global Development (CGD). Ka nemad koguvad oma veebilehe kaudu annetusi. CGD kirjutab majandusanalüüse ning püüab positiivselt mõjutada riike ning rahvusvahelisi organisatsioone. Nende eesmärk on poliitiliste otsuste kaudu aidata kaasa kolmanda maailma riikide arengule.

Kokkuvõte

Clemens jt analüüs käsitleb migreerumise mõju nö marginal migrandile ehk siis uuritakse, kui palju tõuseks järgmise rändaja sissetulek. See ei tähenda, et piirideta rände lubamisel oleks keskmisel rändajal oodata samasugust kasu. Me ei saa olemasolevate andmete põhjal analüüsida, mis juhtuks maailmas, kus piirid puuduksid. Kuid need tulemused viitavad, et vähemalt mingil määral avatumast rändest võidaksid nii rändajad kui ka kogu maailm.

Migratsiooni poolt kõneleb nn teadmatuse loori meetod. Otsuseid tehes antakse sulle info võimalike valikute tagajärgedest erinevatele inimgruppidele, aga sa ei tea, millises riigis sa sünnid, mis on sinu sugu, rass, jõukus, võimed jne. Mõned leiavad, et selliste tingimuste alusel teeme õiglaseid otsuseid. Kui ma tean, et juhuse tahtel võin sündida riigis, kus mul on 14 korda madalam sissetulek minuga võrdsete võimetega inimesest mõnes jõukamas riigis, kas ma siis pooldaksin sellist maailma?

Lisaks isikliku ning majandusliku vabaduse suurendamisele tõstaks rändetakistuste vähendamine maailma majandust ning aitaks väga olulisel määral kaasa vaesuse lõpetamisele. Inimkonna heaolu vaatepunktist oleks kummaline seda mitte teha.

Allikad