Uimastikahjude võrdlemine
Kõikide uimastite (sealhulgas ravimite, alkoholi ja tubaka) tarvitamisega kaasnevad ohud nii tarvitajale kui ka ühiskonnale. Uimasti- ja tervishoiupoliitika otsuste tegemiseks oleks kasulik lisaks üksikute ohtude kaardistamisele hinnata erinevate uimastite üldist kahju. Selles artiklis vaatleme teaduslikel tõenditel ja ekspertide hinnangutel põhinevaid uuringuid, mis võrdlevad erinevate uimastite tarvitamisest põhjustatud kahju. Loodetavasti annab võrdlus tuttavate uimastitega (nt alkohol ja tubakas) konteksti, mis võimaldab paremini tajuda keelatud uimastite ohtusid.
Ekspertide hinnangud
2007 avaldas grupp briti teadlasi artikli [1] enda välja töötatud meetodist uimastite kahjude ratsionaalseks hindamiseks.
Uimastite kahjud jagati kolme kategooriasse: kahju füüsilisele tervisele, sõltuvus ja sotsiaalsed kahjud. Igas kategoorias oli kolm näitajat (kokku üheksa näitajat), näiteks akuutne tervisekahjustus, krooniline tervisekahjustus, psühholoogiline sõltuvus, füüsiline sõltuvus. Grupp eksperte hindas iga uimasti kahju iga näitaja alusel hindega 0 (pole kahjulik) kuni 3 (äärmiselt kahjulik). Üheksa näitaja hinnete keskmine andis koondhinde.
Uuringu suhtes avaldatud kriitikat arvestades viidi mõned aastad hiljem läbi täiustatud uuring [2]. Üheks tõstatatud probleemiks oli näitajate hinnete keskmise arvutamine. Kõikide näitajate kahjude ulatus pole sama. Näiteks akuutse tervisekahjustuse hinnete 0 ja 3 kahju erinevus on suurem kui kroonilise tervisekahjstuse hinnete 0 ja 3 kahju erinevus. Täiustatud uuringus kasutati meetodit multiple-criteria decision analysis (MCDA), mida kasutatkse otsuste tegemisel, kui valikuid tuleb hinnata mitme teguri alusel (näiteks investeerimisel). Eksperdid andsid näitajatele kaalud, mis pidid ühtlustama näitajate skaalad. Seekord kasutati 16 näitajat, hindamisskaalat 0-100, hinnati 20 uimastit ja võrreldi eraldi kahju tarvitajale ja teistele. Ekspertide grupis oli 15 erineva taustaga inimest, sealhulgas teadlased neuroloogia, sõltuvushäirete, toksikoloogia ja kriminoloogia valdkonnast. Analüüsi tulemused on järgneval joonisel. Joonis pärineb artiklist, kuna kõiki reprodutseerimiseks vajalikke andmeid polnud välja toodud.
Uuringus käsitletud uimastitest on tarvitajale kõige kahjulikumad heroiin, kokaiin cracki kujul ja metamfetamiin. Teistele on kõige kahjulikumad alkohol, crack ja heroiin. Koondhinde alusel on kõige kahjulikumad alkohol, heroiin ja crack.
Hollandis viidi läbi uuring, mis kasutas peaaegu samasugust meetodit nagu brittide esimene uuring [3]. Võrreldi 19 uimastit. Ekspertide komisjon koosnes 19 liikmest, kelle seas oli seitse teadlast, kaheksa arsti ja neli sotsiaalvaldkonna spetsialisti. Kahju näitajad olid akuutne ja krooniline mürgistus, sõltuvuspotentsiaal ja sotsiaalne kahju. Analüüsi tulemused on järgneval joonisel. Joonisel on uimastid järjestatud tarvitajale põhjustatud kahju alusel.
Näeme, et tulemused sarnanevad brittide uuringule. Märkimisväärne erinevus on tubaka kõrgem positsioon.
Šotimaal viidi läbi uuring [4], mis kasutas samuti brittide esialgset meetodit ja samasid näitajaid. Võrreldi eraldi kahju tarvitajale ja teistele. Kui eelnenud uuringutes arutlesid eksperdid omavahel, siis šotlaste uuringus anti ekspertidele küsimustik, millele nad vastasid iseseisvalt. Uuringus osales 292 sõltuvushäirete spetsialisti ja psühhiaatrit. Tulemused on järgneval joonisel.
Ees on taas heroiin, crack, metamfetamiin ja alkohol. Šotlaste uuringu puhul on huvitav suur osalejate arv, mis teeb kallutatuse ebatõenäoliseks.
Selline analüüs pole täiesti objektiivne, sest kõik kahjud pole objektiivselt hinnatavad. Eriti problemaatiline on sotsiaalne kahju, mis pole selgelt defineeritud. Kuna sotsiaalse kahju hinnangud on subjektiivsed, mõjutab neid kahtlemata uimasti populaarsus. Pole kindel, et alkoholi sotsiaalse kahju hinne oleks nii kõrge, kui alkohol poleks niivõrd populaarne ja kergesti kättesaadav. Ebaseaduslike uimastite otsene kahju indiviidile võib olla ülehinnatud, sest kriminaliseeritus suurendab kahjusid.
Objektiivne riski hindamine
Kas uimastite ohtlikkust saaks võrrelda objektiivselt? Gable [5] analüüsis umbes 3000 allikat, et hinnata 20 uimasti mürgistuse ohtu. Selleks arvutas ta välja tapva doosi ja inimese tarvitatud koguse suhte. Tapva doosi hinnangud pärinesid näiteks hukkunud isikute vereanalüüsist ja loomkatsetest. Mida suurem on suhe, seda väiksem on mürgistuse oht. Tulemused on järgneval joonisel. Jooniste y-telg on logaritmilisel skaalal, seega on erinevused oluliselt suuremad kui visuaalsel vaatlusel tundub (jälgige skaala punkte).
DMT, ketamiini, LSD, meskaliini, psilotsübiini (maagiliste seente toimeaine) ja kanepi surmajuhtumeid leidis autor nii vähe, et nende suhted on hinnatud loomkatsete andmete põhjal. Kanepi, ja dilämmastikoksiidi suhted olid tähistatud >1000 ja >150, aga joonisel on kasutatud suhteid 1000 ja 150.
Lachenmeieri ja Rehmi uuringus [6] on võrreldud uimastite ohtu mürgistuse näol. Tegemist on riski hinnanguga – kui tõenäoline on üledoos. Riski on hinnatud nii indiviidi kui ühiskonna tasemel. Uuringus on kasutatud meetodit nimega margin of exposure (MOE), mis sarnaneb Gable’i uuringus kasutatud meetodile. MOE on etalonkoguse ja tarvitatava koguse suhe. Etalonkogus on kogus, mis põhjustab mingi negatiivse tagajärje, näiteks vähki haigestumise. Selles uuringus kasutati etalonkogusena tapvat doosi, sest need andmed on loomkatsetest teada. Mida suurem on MOE, seda väiksem on oht. MOE on standardne meetod. Seda soovitab Euroopa Toiduohutusamet kasutada vähkitekitavate ja geene kahjustavate ainete riski hindamiseks.
Inimeste tarvitatud koguseid vaadeldi kahes kontekstis:
- Uimastitarvitaja päevane kogus. Selle põhjal arvutatud MOE hindab uimasti ohtu üksikisikule.
- Elanikkonna seas tarvitatud kogus. Selle põhjal arvutatud MOE on riskianalüüs, mis hindab uimasti ohtu rahvatervisele. Uuringus kasutati Euroopa andmeid.
Tulemused on järgneval kahel joonisel. Jooniste y-telg on taas logaritmilisel skaalal. Selgituseks: THC on kanepi psühhoaktiivne komponent, MDMA on ecstasy ja ATS all mõeldakse amfetamiini-tüüpi stimulante (va ecstasy).
Näeme, et hinnates ainult mürgistuse ohtu tõusevad eksperthinnangutega võrreldes kõrgemale ecstasy ja GHB (nn korgijook) ning madalamale langeb metamfetamiin. Oluline tähelepanek on tulemuste suur ulatus. Kõige suurema ja kõige väiksema mürgistuse ohuga uimastite erinevus on väga suur.
Riskianalüüsis peetakse MOE näitajat alla kümne väga ohtlikuks ja MOE näitajat alla saja ohtlikuks. Teise MOE joonise järgi on Euroopas tõsiseks tervishoiuprobleemiks vaid alkoholi ja tubaka tarvitamine.
Järjestuste võrdlus
Järgnevas tabelis on arvutatud üksikisiku kahjude järjestuste vahelised (Spearmani) korrelatsioonikordajad. Uuringute ühisosasse jäid alkohol, heroiin, kokaiin, tubakas, ecstasy, metamfetamiin, metadoon, amfetamiin ja kanep.
| Uuring | Uuring | Korrelatsioon |
|---|---|---|
| Lachenmeier, Rehm | Nutt jt | 0.53 |
| Lachenmeier, Rehm | Taylor jt | 0.7 |
| Lachenmeier, Rehm | van Amsterdam jt | 0.82 |
| Nutt jt | Taylor jt | 0.93 |
| Nutt jt | van Amsterdam jt | 0.68 |
| Taylor jt | van Amsterdam jt | 0.83 |
Korrelatsioonikordaja mõõdab seost. Korrelatsioon 1 on täpselt samasugune järjestus, -1 täpselt vastupidine järjestus ja 0 tähendab seose puudumist. Tugevaks peetakse korrelatsioonikordajat vahemikus 0.5 - 1.0. Näeme, et uuringud järjestavad need uimastid sarnaselt kuigi üks neist hindab ainult mürgistuse ohtu. Võrdluseks, brittide järjestuse ja Ühendkuningriigi seadustes kasutatud ohtlikkuse kategooriate vaheline korrelatsioon on 0.04 [2].
Hollandlased ja britid tõdesid, et nende seadusandluses kasutatud ohtlikkuse kategooriatel pole nende leitud järjestustega seost. ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonis on näiteks seened, LSD, ecstasy ja kanep esimeses ehk ohtlikumas kategoorias samas kui tubakat ja alkoholi see konventsioon ei reguleeri.
Kokkuvõte
Nende analüüside põhjal võib arvata, et alkoholi oht on sageli alahinnatud ning mitmete ebaseaduslike uimastite oht ülehinnatud. Uimastite omamise eest määratud karistused pole ohtudega kooskõlas. Alkoholi ja tubaka ning ebaseaduslike uimastite range eristamine on moraalne hinnang, mis ei põhine kahjudel.
Lõpetuseks pööraks tähelepanu sellele, et madal koht järjestuses ei tähenda, et uimasti oleks ohutu! Parim viis uimastite põhjustatud kahjude vältimiseks on neid mitte tarvitada.
Allikad
[1] D. Nutt, L. A. King, W. Saulsbury, and C. Blakemore, “Development of a rational scale to assess the harm of drugs of potential misuse,” The Lancet, vol. 369, no. 9566, pp. 1047–1053, 2007.
[2] D. J. Nutt, L. A. King, L. D. Phillips, and others, “Drug harms in the UK: A multicriteria decision analysis,” The Lancet, vol. 376, no. 9752, pp. 1558–1565, 2010.
[3] J. van Amsterdam, A. Opperhuizen, M. Koeter, and W. van den Brink, “Ranking the harm of alcohol, tobacco and illicit drugs for the individual and the population,” European addiction research, vol. 16, no. 4, pp. 202–207, 2010.
[4] M. Taylor, K. Mackay, J. Murphy, A. McIntosh, C. McIntosh, S. Anderson, and K. Welch, “Quantifying the RR of harm to self and others from substance misuse: Results from a survey of clinical experts across scotland,” BMJ open, vol. 2, no. 4, p. e000774, 2012.
[5] R. S. Gable, “Comparison of acute lethal toxicity of commonly abused psychoactive substances,” Addiction, vol. 99, no. 6, pp. 686–696, 2004.
[6] D. W. Lachenmeier and J. Rehm, “Comparative risk assessment of alcohol, tobacco, cannabis and other illicit drugs using the margin of exposure approach,” Scientific reports, vol. 5, 2015.