Miks on loomakaitse oluline?

11. juuni 2019 8 min lugemist

Olen taimetoitlane, kes sööb suurema osa ajast vegan (täistaimset) toitu. Annetan vahest loomade heaoluga seotud heategevustele ning olen vabatahtlik loomakaitseorganisatsioonis Nähtamatud Loomad. Enam kui kahekümnel korral olen seisnud poe ees plakatiga või jaganud lendlehti, et veenda kaubanduskette puurikanade munade müügist loobuma. Olen aidanud luua mitmeid loomakaitsekampaaniate veebilehti, korraldanud üritusi, pidanud ettekandeid ja kirjutanud artikleid. Miks on loomade heaolu mulle nii oluline?

Valetaksin, kui väidaksin, et otsustasin taimetoitlaseks hakata puhtalt ratsionaalsete argumentide põhjal. Kes on kuulanud mu entusiastlikku vahutamist pärilikkuse teemadel, teab, et usun inimese geenide ning elukogemuse tugevasse mõjusse inimese isiksusele. Arvan, et mulle on kuidagi sattunud isiksus, mis tegi mind sellele ideele vastuvõtlikuks. Kuid hiljem olen seda enda jaoks rohkem läbi mõelnud ja leidnud asjalikke argumente enda vaadete poolt. See on küll tagantjärele ratsionaliseerimine, aga loodan, et need mõtted aitavad ka teistel teema üle juurelda.

Loomade kannatuse määr

Iga aasta tapetakse inimeste toitmiseks umbes 70 miljardit farmilooma [1], kes on elanud väga halbades tingimustes. Loomadel on väga vähe ruumi. EL regulatsioonide järgi võib ühel puurikanal olla minimaalselt umbes A4 paberi suurune pind. Loomakasvatuses kasutatakse erinevaid piinarikkaid meetodeid. Näiteks eemaldatakse kultidel tuimestuseta munandid, kanadel lõigatakse tuimestuseta nokad nüriks (debeaking) ja loomi veetakse tapamajadesse kitsas palavas veokis üle pikkade vahemaade (ületades riigipiire).

Usun, et enamuse inimeste moraalisüsteemis ületab inimese moraalne kaal ükskõik millise farmilooma oma. Olukorras, kus tuleb valida inimese ja mõne teise looma elu vahel, ohverdaksin ka mina looma. Kuid kui suur erinevus on inimeste ja teiste loomade moraalsel kaalul? Kui oletame, et suvalise farmilooma moraalne kaal on vaid 1% inimese omast, võiks 70 miljardi farmilooma kannatust kõrvutada 700 miljoni inimese vangistuse, äärmusliku kannatuse ja hukuga.

Maailmas on palju olulisi probleeme, mis puudutavad nii inimesi kui teisi loomi. Kuid vähesed probleemid põhjustavad nii mastaapset kannatust. Eeldusel, et farmilooma moraalne kaal on vaid 1% inimese omast, on selle suurusjärk võrreldav 1.9 miljoni inimese kannatuse ja surmaga iga päev. Ajaloo suurima looduskatastroofi, 1931. aasta Yangtze-Huai jõe üleujutuse, tagajärjel suri arvatavasti 400 000 kuni 4 miljonit inimest. Loomade kannatus oleks justkui igapäevane humanitaarkatastroof, mis on meie silme eest peidetud.

Järgneval joonisel olen toonud välditavatel põhjustel 2016. aastal hukkunud inimeste arvu Maailma Terviseorganisatsiooni andmete põhjal [2] ja aastas tapetud farmiloomade arvu. Eraldi on välja toodud mõne ohtlikuma haiguse põhjustatud surmad, alla 15-aastaste laste surmad ja Yangtze-Huai katastroofi kõrgeim hinnang. KOK on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ja suurused on toodud miljonites.

Kui enne väitsin argumenteerimiseks justkui oleks 100 farmilooma kannatus võrreldav ühe inimese kannatusega, siis joonise ees olev slider võimaldab farmiloomade moraalset kaalu muuta enda tunde järgi. Siin ei ole loomulikult õiget vastust ja reaalsuses me ei pea sellist otsust tegema, aga ma arvan, et see aitab probleemi suurust hoomata.

Aastas surevaid farmiloomi on 1230 korda rohkem kui inimesi. Seega kaal 1230 teeks inimeste ja farmiloomade surmad võrreldavaks. Näeme, et isegi kaalu 10 000 korral ületaks farmiloomade surmad näiteks insuldist tingitud surmad.

Tundevõimelisus (sentience)

Populaarne argument mitteinimestest loomade kaitsmise vastu on loomade vähene kognitiivne võimekus. Argumenteeritakse isegi, et loomad (või osad loomaliigid) pole võimelised kannatama.

Seda küsimust puudutava teaduse kajastamine oleks suurem töö, aga minu jaoks kõige veenvam vastuväide on lihtne argument evolutsioonibioloogiast. Loomades arenevad korraga välja liikumise ja kannatamise võime (näiteks valuaisting), sest kannatus paneb looma ohust eemale liikuma. Seega on usutav, et kõik liikuvad loomad on võimelised mingil kujul kannatama.

Evolutsioonibioloog Richard Dawkins on isegi väitnud, et väiksemate kognitiivsete võimetega loomad võivad tunda rohkem valu, sest neil on vähem aistinguid ohtude tajumiseks ning selle kompenseerimiseks võib välja areneda tugevam valuaisting.

Tundevõimelisusest võib pikemalt lugeda näiteks organisatsiooni Compassion In World Farming voldikust [3].

Kuid isegi tunnistades, et loomad on mingil kujul võimelised kannatama, argumenteeritakse vahest, et sellega ei pea siiski niivõrd palju arvestama, sest loomad on inimestest oluliselt rumalamad. Kuid seades moraalsuse subjektiks kvalifitseerumise tingimuseks intellekti, õigustame ka vähese intellektiga inimeste vastast julmust. Kui imiku võimed on looma tasemel, kas me siis ei pea nendega arvestama?

Selle väite vastuargument on inimeste potentsiaal areneda intelligentseks, mistõttu on ikkagi imiku moraalne kaal mitu suurusjärku kõrgem farmilooma omast. Kuid ma ei pea seda argumenti piisavaks. Toon välja ühe mõtteeksperimendi. See on absurdne nagu moraalsed dilemmad ikka, aga aitab meil läbi mõelda, mille põhjal me moraalseid otsuseid teeme.

Oletame, et kusagil eksisteerivad farmid, kus kasvatatakse teatud inimeste “tõugu”. Aretamise tagajärjel saavad seda tõugu inimesed vaid sügava intellektipuudega kõnevõimeta järglasi. Nad kasvatatakse vangistuses teismeliseeani ning seejärel tapetakse, et nende elundid siirata haigetele tavakodanikele. Nendel inimestel puudub keskmise inimesega võrreldav intellekt ning ka potentsiaal seda välja arendada. Neid koheldakse samamoodi nagu farmiloomi.

Selline farm on veel kasulikum kui näiteks veisefarm, sest inimesed saavad elada taimetoidul, kuid ei saa elada ilma maksa või südameta. Usun, et kõik nõustuvad, et see on haiglane mõte ja midagi sellist ei tohiks kunagi eksisteerida. Kuid intellektil ja kannatuse võimel põhinevad argumendid, mis seavad inimesed oluliselt kõrgemale teistest loomadest, puuduvad sellisel juhul. Miks on siis veise kannatus tähtsusetu, kuid umbes võrreldav inimese kannatus on oluline probleem?

Üks vastuargument põhineb loomulikkusel. Iga liik seisab enda liigi säilimise eest ning seega on inimestel õigus kasutada teisi loomi, kuid kohustus kaitsta endasuguseid. Sellel argumendil on mitu sisulist ja loogilist viga.

Geenipõhine evolutsioon väidab, et evolutsioon ei jätta ellu mitte sobivamaid isendeid või liike, vaid sobivamaid geene. Liigisisene koostöö areneb välja, sest soodustab mingite geenide edasikandumist. Samuti on geeni vaatepunktist mingites situatsioonides kasulik individualism ja ka agressioon liigikaaslaste vastu, mida me ei püüa loomulikkusega õigustada.

Loomulikkusele apelleerimine on arutlemises loogikaviga. Selleks, et millegi loomulikkus oleks argument selle poolt, tuleb kõigepealt tõestada, miks loomulikkus on hea. Kuid see ei ole kellelgi veenvalt õnnestunud.

Kolmas probleem selle argumendi osas on nö is-ought problem. Ei saa segamini ajada seda, kuidas olukord on, sellega, kuidas olukord peaks olema. Kui mingi nähtuse sagedane esinemine ühiskonnas on piisav argument selle nähtuse poolt, siis ajalooliselt oleks see olnud ka piisav argument näiteks orjapidamise poolt. Nii on alati olnud.

Suvalistes kultuurides üle maailma esineb nö golden rule, mida meie tunneme kristlikul kujul: tee teistele, mida sa soovid, et sulle tehtaks. Leian, et see põhimõte lähtub teise kannatusega arvestamisest. Kui inimese võime kannatada on piisav põhjus talle seda mitte põhjustada, siis teades, et loomad on tundevõimelised, on loogiliselt konsistentne nende kannatusega ka arvestada.

Moral arc ja radikaalne empaatia

Kaks seotud, kuid natuke erinevalt väljendatud argumenti on nö moral arc, millest on kirjutanud Michael Shermer [4], ja radikaalne empaatia [5]. Soovitan kuulata ka evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi selgitust sellest põhimõttest:

Läbi ajaloo on inimesed demonstreerinud pimedust ebaõigluse suhtes. Oli aeg, kus isegi läänes peeti normaalseks näiteks orjapidamist. Enamus lääneriike andsid naistele valimisõiguse alles kahe maailmasõja vahel. Kui ma oleksin elanud 1850ndate aastate Suurbritannias ning kuulutanud, et naised peaksid saama valida, oleks mind välja naerdud.

Moral arc kirjeldab, kuidas ühiskonna moraalsus on aja jooksul õiglasemaks muutunud. Tänapäeval ei pea enamus meist orjapidamist aksepteeritavaks ega soovi võtta naistelt õigust osaleda demokraatias. Väljend pärineb Martin Luther King Jr kõnest:

Kui kaua? Mitte kaua, sest kuigi moraalsuse universumi kaar on pikk, paindub see õigluse poole.

Radikaalse empaatia põhimõte väidab, et ka meie oleme ebaõigluse suhtes pimedad, kuid me veel ei tea seda. Peaksime kõiki imelikuna tunduvaid mõtteid ühiskondlikest muutustest kaaluma, sest võime harjumuste ja kultuurikeskkonna tõttu olla esialgu võimetud neid mõistma. Peaksime töötama selle nimel, et laiendada kaastunnet kõigile, kellele see võiks kehtida. Isegi, kui see tundub esmapilgul veider.

Kunagi naerdi välja inimesed, kes seisid naiste valimisõiguse eest. Millele vaatavad kahetsusega tagasi meie järglased? Viis, kuidas me kohtleme mitteinimestest loomi, võiks olla üks kandidaat.

Miks on inimesed loomakaitse vastu?

Kui ma selgitan, et olen näiteks lihasöömisest loobunud moraalsetel kaalutlustel, siis väidan ma implitsiitselt, et lihasöömine on vale. Ükskõik, kui sõbralikult ma ka enda põhimõtteid ei kirjelda, annab see mõista, et lihasööja elustiil on ebamoraalne. Sellises olukorras tunnevad inimesed paratamatult, et nad peavad enda elustiili kaitsma. Näiteks tehakse seetõttu taimetoitluse üle nalja või püütakse taimetoitlust kujutada ebarealistlikuna või kasutuna.

Kuigi see segas ka mind varem, siis minu arvates on see täiesti inimlik käitumine. Meie ühiskonnas ei peeta lihasöömist mitte ainult vajalikuks, vaid ka millekski väga positiivseks. Paljudel meist on meeldivad mälestused perega veedetud jõuluõhtust, mille juurde käib loomsete toiduainetega rikkalik jõululaud, või sõpradega veedetud suvistest grilliõhtutest. Esialgu on kummaline kujutada ette elu ilma selleta. Praktiliselt kõik, keda ma tean, söövad liha ja on seda alati teinud. Nad on mu lähedased ja nad on head inimesed. Mina olen hea inimene. Kuidas saab väita, et see on ebamoraalne?

Loomulikult ei tähenda vahest ebamoraalsete otsuste tegemine, et keegi oleks halb inimene. Me kõik teeme moraalselt ebaoptimaalseid valikuid informatsiooni puudumise või mugavuse tõttu. Moraali üle arutlemine ei ole kellegi kriitika vaid võimalus informatsiooni juurde hankida.

Ma usun, et peaaegu kõigis leidub empaatiat loomade vastu. Paljudel on raske vaadata, kuidas elusal veisel kõri läbi lõigatakse. Vähesed suudaksid seda ise teha. Kui leiame endas avatust teistsuguste mõtete suhtes, siis usun, et enamus meist suudavad farmiloomadele kaasa tunda.

Mida saan mina teha loomade heaks?

Parim isiklik valik oleks loobuda loomsete toodete tarbimisest. Kuigi taimetoitlastena ei taha me seda alati tunnistada, on taimetoitlus 2019. aasta Eestis veel natuke ebamugav. Taimetoitlaseks hakkamiseks tuleb õppida teistmoodi toituma. Meie kaubanduses ja restoranides pakutav taimetoit ei ole alati piisavalt maitsev. Taimetoitlusega kaasneb ka sotsiaalne surve, sest sageli ei mõista lähedased ja pereliikmed, miks sa oled sellise valiku teinud. Kuid sellegipoolest pean seda heaks mõtteks.

Kui taimetoitlus esialgu liiga raskeks osutub, on võimalik seda teha nö poole kohaga. Sellise elustiili kohta öeldakse vahest reducetarianism või flexitarianism. Identiteet polegi nii oluline. Eesmärk on vähendada loomsete toodete tarbimist vastavalt võimalustele. Hea on proovida kodus õhtuti taimetoitu (näiteks Taimse Teisipäeva või Tugev Taimsel Kütusel retsepte) või käia vahest head taimetoitu pakkuvas restoranis. Kui sugulaste või sõpradega aega veetes pole taimetoit kättesaadav, siis võib nendel päevadel segatoitu süüa.

Teine hea viis loomi aidata on annetada loomakaitsega tegelevatele heategevustele. Organisatsioon Animal Charity Evaluators (ACE) analüüsib erinevate selles valdkonnas tegutsevate organisatsioonide tööd ning annab annetamise osas soovitusi.

Mina toetan näiteks The Good Food Institute’i, kes abistab ettevõtteid, kes töötavad välja alternatiive loomsetele toodetele. Usun, et see võiks kõige enam aidata suuri muutusi esile kutsuda, sest võimaldaks inimestel süüa neile tuttavaid maitseid meenutavaid tooteid ning ei eeldaks inimestelt nii suurt elustiilimuutust.

ACE poolt esiletõstetud organisatsioonide seas on ka Open Cages, mida esindab Eestis Nähtamatud Loomad.

Allikad

[1] Animal Charity Evaluators, “Trends in Meat Production.” https://animalcharityevaluators.org/research/other-topics/trends-in-meat-production/.

[3] Compassion In World Farming, “Stop, Look, Listen - recognising the sentience of farm animals.” https://www.ciwf.org.uk/media/3816920/stop-look-listen-summary.pdf.

[4] M. Shermer, The moral arc: How science and reason lead humanity toward truth, justice, and freedom, First edition. New York: Henry Holt; Co, 2015.

[5] Open Philanthropy Project, “Radical Empathy.” https://www.openphilanthropy.org/blog/radical-empathy, Feb-2017.

Moraalne kaal: 100 farmilooma inimese kohta.